4 nädalat eriolukorda

Tuleviku ja alaloolaste tarbeks peaks vist olulisemad märksõnad kirja panema.

Eriolukord kuulutati välja nüüdseks 4 nädalat tagasi. 4 nädalat tagasi viisin lapse hommikul lasteaeda ja läksin ise tööle. Rühma viisin esimese lapse, hiljem järele minnes selgus, et kogu aia kuue rühma peale viidigi sel päeval aeda kolm last. Päris hoolimatu rongaema tunne tekkis.

Tööl oli juhtkonnal koosolek, kus võeti vastu otsus, et kõik valgekraed, kelle töö võimaldab, töötavad edaspidi kodus. Kuni järgmiste korraldusteni. Ja need, kel on vaja ka majas olla, üritavad võimalusel kodus töötada.

Algus oli oi kui raske. Paika tuli loksutada uued rutiinid, töö tegemiseks vaid läpaka väike ekraan ning “lisaboonuseks” kodus toimetav koolieelik. Lasteaeda laste viimine kuulutati rangelt mittesoovitavaks.  Teisel nädalal tõin kontorist ära monitori ja klaviatuuri. Ja maailm läks kohe hulga värvilisemaks ja töö lobedamaks. Või oli asi selles, et mingid rutiinid hakkasid vaikselt paika loksuma.

“Emme, mul on tunne, et sul pole üldse minu jaoks aega” ütles lapsuke mulle ühel hommikul. Ja tundsin kuidas pisar silmanurka tekkis. See ongi kodukontori ja isolatsiooni juures kõige hullem. Et ära tegemist vajab palgatöö, mida on jätkuvalt terve tööpäeva jagu kui mitte rohkemgi. Ja samas on kodus lapsuke, kes vajab tähelepanu. Koolieelikuga on vaja harjutada lugemist, kirjutamist ja arvutamist. Eelkooli koduste ülesannetega töölehed tahavad tegemist. Ja nii võibki juhtuda, et lapsevanema süütenöör kipub veidi lühikeseks kuluma.

Ehk siis 4 nädalat kodukontorit ja koolieeliku distantsõpet on toonud kaasa palju uusi teadmisi. Ka kõige paadunum introvert ja sotsiofoob on hakanud igatsema kontorit ja inimeste sekka. Täisajaga töö ja kodus olev laps samaaegselt on päris karm händlimine. Töölehti, töövihikuid, mänge ja dvd-plaate on vaja, et saaks ise vähemalt mingil määral keskenduda.

Aga positiivse poole pealt on kasvanud igapäevane liikumine. Tööl käies oli küll palju “tavaliikumist” ehk siis niisama asjade ajamiseks oli vaja käia eri majatiibade ja korruste vahel. Nüüd kodukontoris on tavapäraseks distantsiks umbes 3 meetrit töölaua ja köögi vahel. Aga see-eest on päevaplaanis pikad jalutuskäigud. Lõunapausi ajal nii 45 minutit kõndi, et saaks pea selgemaks ja vere kehas käima. Ja õhtul peale tööpäeva teine tiir veel. Laps kas kaasas tatsamas või tõuksimas.

Ehk siis nende viimaste nädalatega on muutunud palju. Asjad on hoopis teistmoodi. Aga loodan siiski, et seekordne ajutine on tõesti ajutine ja varsti naaseme vanadesse rutiinidesse. Siiani pole suutnud ära otsustada, kas tavaellu naastes tahaks esimese asjana kinno või trenni….