Uue posti otsas

Peale paari esimest töönädalat võib juba natuke võrrelda uut ja vana ametiposti. Eriti kuna valdkond ja töökoht on mõlemal üsna samad.

Ja hetkeseisuga julgen öelda, et uus koht on tugevas eduseisus. Ja seda peamiselt suhtumise tõttu. On suur vahe, kas tööandja jaoks on töötaja väärtus ning tööandja pingutab inimeste heaolu nimel või siis on töötaja lihtsalt suure raha teenimise tüütu kõrvalnähe, kes võiks püsida vait ja märkamatult.

Tööle harjutamine käis umbes samamoodi kui “Puhkuselt tulija kohtlemise” nimelises naljaloos. Esimesel päeval tutvustati asutuse sisekorda ja anti kätte töövahendid. Teisel päeval kästi teha pikk lõuna ning valida poest välja veel üks töövahend. Kolmandal päeval sai juba töökohta ennast ka näha. Ja neljandal sai õpitud oskuste raames juba täitsa ise tööd teha.

Üldse uusi inimesi ei visatud lihtsalt vette vaid alustati koolitamisega algusest. Esiteks töövaldkondadest esimene. Natuke teooriat, natuke praktikat, siis aega iseseisvaks õppimiseks ning võimalus küsimusi esitada. Ja uus teema alles siis kui eelmine on selge. Algul tundus selline õppimine veidi ninnu-nännu aga tegelikult näitas elu, et erinevad tehnilised pisiasjad saavad niimoodi märksa kiiremini selgeks kui mitut asja samaaegselt tehes. Palju segast informatsiooni korraga ilmselgelt ei ole kiire õppimise seisukohalt parim lahendus.

 

Advertisements

Töökoha leidmise võimalikkusest väikelinnas

Peale koondamisteatise kätte saamist ma eriti ei põdenud. Oligi hea, et sain mahti elu üle järele mõelda ning lisaks veel pisukest töötuskindlustushüvitist ka. Karjäärinõustamine andis teadmise, et olen oma mõtetega täitsa õigel teel ning küll see õige pakkumine tuleb.

Kandideerimistega otsustasin mitte hulluda. Kuna elu näitas kiirelt, et “alla lati” kandideerimised nullis mu liigne haridus siis jäin üsna kiirelt oma valdkonna juurde. Ja saatsingi oma motivatsioonikirju vaid neisse kohtadesse, kus oleksin päriselt nõus töötama.

Vestlustel käimine oli iseenesest täitsa huvitav. Muudkui räägi oma kogemustest ja tugevustest, too välja valdkonnad, mida sooviks parandada. Lõppeks hakkas endal juba tüütu muudkui samu jutte rääkida. Aga noh, lisaks vestlustele oli võimalus teha mõningaid teste ning sain teada, et olen üle keskmise intelligentne, keskmiselt kiire ning üle keskmise täpne. Abiks seegi.

Veidi müstiliseks jäi mulle ka mõne ettevõtte teise-kolmandasse vooru kutsumise loogika. Koht, kus ma ilmselgelt üritasin üle oma varju hüpata, pidas mind pädevaks järgmisse ringi kutsuda. Samas koht, kus vastasin 100% tingimustele, teise vooru ei kutsunud. Ja nii juhtuski, et suutsin päris pikalt kandideerida, vestelda ja teiseks jääda. Aga nagu ütles mulle konsultant Töötukassas: “Te olete noor inimene, hariduse ja töökogemustega. Ärge laske pead norgu! Õige koht ootab teid ning see tuleb lihtsalt ära oodata!”. Ja täpselt nii läkski.

Arvasin, et leidsin täiusliku tööpakkumise, jõudsin teise vooru ja ootasin parasjagu lõplikku vastust kui sain telefonikõne ettevõttest, kus paar kuud varem olin vestelnud ning taaskord joone alla jäänud. Ja sain pakkumise neile tööle minna. Ütlesin ausalt, et ootan üht teist vastust, mille peale lubati mulle maksta rohkem 😀 Jäin siiski viisakaks ning lubasin enda vastuse anda järgmisel päeval kui teise vastuse kätte saanud olen. Vot see ööpäev oli üks pingelisemaid elus. Mul oli küll 100% töökoht olemas, teadsin, et hakkan teenima rohkem kui ei kunagi varem aga ma lihtsalt ei teadnud veel kus ja mis valdkonnas.

Ja kui ma reede pärastlõunal oma “väljavalitud” kohast aitava vastuse kätte sain siis jäigi vaid üle helistada oma tööpakkujale ning oma jah-sõna öelda. Palganumbriks pakuti niisamagi eelmisest väheke suuremat summat, valdkond oli tuttav ning nii ta algas.

Ehk siis kokkuvõtvalt võib öelda, et planeeri ja kavanda palju tahad, asjad juhtuvad ikka siis kui nad ise tahavad või siis kui on õige aeg.