Veisepada köögiviljadega

Kuna kasvasin maal ja vanavanemad kasvatasid sigu, lambaid ja kanu siis just need kolm on minu jaoks alati liha olnud. Veiseliha õppisin sööma alles täitsa täiskasvanuna. Seni olin küll veist maitsnud aga polnud harjumust ja ei tekkinud isu.

Aga kord töölähetuses olles toimus õhtusöök kliendiga ning pakuti veist, medium küpsuses. Ja vot sellel õhtul olin võidetud. Täiuslikult maitsestatud ja suussulav veisetükk viis minu maitsemeeled hoopis uuele tasemele ning said julguse hakata veiseliharoogi proovima. Ja proovimisest samm edasi oli ju juba katsetamine.

Kuna olin saanud mingil peolaual ülimaitsvat röstbiifi siis esimeseks katsetuseks valisigi selle. Väljavalituks sai Ragne retsept, mis tuli välja imehea ning läks korduvalt kordamisele. Üheks jõuluroaks sai tehtud täidetud veiseliharulle (mille retsepti lingi kuhugi kaotasin) ning neist omakorda inspireerununa sai regulaarseks nädalavahetuste söögiks veiselihapada.

Meie maja veisepaja jaoks tuleb tuua turult üks paras käntsakas veist (täna nt 700g vasikaliha), leida kodust hulk endale meeldivaid juurikad ja köögivilju ning vormistada need kõik ahjupotti hauduma.

Seekord läksidki potti sibul, küüslauk, porgand, tomat, paprika ja veidi suitsupeekonit. Veiseviilud said veidi haamerdatud ja kergelt praetud ning vett kallasin nii palju, et kõik kaetud oleks. Mõni retsept soovitab lisada ka puljongikuubiku aga minu kogemus ütleb, et maitset saab ka ilma piisavalt. Maitseainetest vaid tavapärased sool ja pipar ning “praeguste aegade” tuules läks potike puupliidi ahju podisema. Kuna roa valmides oli leem heledavõitu siis sai sinna veel törtsuke hapukoort segatud. Maitses hää.

Kõige esteetilisemad ja fotogeenilisemad sellised hautised tavalisel välja ei näe aga maitse sai mõnus ning lumesajusesse õhtusse täiesti sobiv.

2021

  1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?
    Sain juurde ühe päris uue diagnoosi ja otsisin abi, sain riigiametnikuks
  2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
    Ei mäleta, et oleks otseselt midagi lubanud aga erinevatest uitmõtetest ilmselt ülearu kinni ei pidanud. Uueks aastaks ilmselt tulevad samalaadsed mõttekesed, äkki paneks need kirja ja aasta pärast vaataks, mis sai?
  3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
    Jah.
  4. Kas keegi su lähedastest suri?
    Ei.
  5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?
    Kasvõi natukenegi rohkem raha. Elu on õpetanud ettevaatlikuks ja lähen närvi kui säästukontol kasvõi mõnikümmend “igaksjuhuks” eurot ei ole. Puutumatud tagavarad on sel aastal kohe eriti puudutatud olnud. Ja aega niisama molutamiseks jääb puudu. Aga selle vast saab korda kui elurütm paremini paika loksub.
  6. Milliseid riike sa külastasid?
    Lätis sai käidud, kaugemale tee ei viinud.
  7. Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
    Hetkeseisuga on uuelametikohal alustamise päev selline meeldejäävam, muid esile ei kerki.
  8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
    Et võtsin end kokku, läksin arsti juurde ja sain diagnoosi ning ravi. Et päris mitmes olukorras seadsin MINA prioriteediks kuigi see polnud populaarne valik.
  9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
    Inimsuhetes olin koba. Päris mitmes situatsioonis eeldasin, et vastas on normintellektiga täiskasvanu ja seega sain kõrvetada.
  10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
    Paar haigust sai põetud ja haiguslehelgi oldud. Ka täitsa uutmoodi kogemus.
  11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
    Täpselt õigetes mõõtudes seljakott, lemmikvärvi tuunika, suurem külmkapp.
  12. Kelle teod väärisid tunnustust?
    Sõbrantsid, kes on jäänud.
  13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
    Paar nüüdseks ekskolleegi.
  14. Millele kulus enamik su rahast?
    Toidupoele ja arvetele.
  15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
    Uuele tööle kandideerimine ja täiesti uude valdkonda sisse õppimine.
  16. Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?
    Köömes “Sinuga koos” kumiseb kuklas sageli.
  17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
    i) õnnelikum või kurvem? Kurvem.
    ii) kõhnem või paksem? Paksem.
    iii) rikkam või vaesem? Usun, et samal tasemel
  18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
    Veetnud aega koos “oma” inimestega, ka iseendaga.
  19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
    Põdenud.
  20. Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?
    Ei.
  21. Mis oli su lemmik telesaade?
    Erinevad teadus-ja loodussaated, ETV2 peamise kanalina.
  22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
    Ei vihka aga sümpaatiast sai sügav antipaatia.
  23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
    Neid oli üsna palju, Kivirähki “Mälestused” näiteks.
  24. Mida sa tahtsid ja said?
    Uut töökohta.
  25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
    Ei kinost ega telekast ühtki eredat ei meenu. Filmivaene aasta oli ka.
  26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
    Sain 37, vist. Töötasin kodukontoris, parimad tulid külla ja oli mõnus.
  27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
    Arusaam, et ISE peab tulema kõigepealt.
  28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
    Lootus, et PEAB paremaks minema.
  29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
    Päris mitmed tuntud näod esinesid üllatavalt mõistlike mõtetega.
  30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
    Uus nüüdseks ekskolleeg.
  31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?
    Ära karda abi küsida.
  32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad… “Kust mina tulen, ära küsi, kõik see oli eile….”

Kriisimõtted

Kohaliku juurest leidsin sellise asjakese ja ajaloo tarbeks võiks oma mõtted ka kirja panna.

Ehk siis mis meeldib ja mis mitte. Mis on teistmoodi ja millised on minu kriisikogemused.

  1. LIIKLUS: Nii hommikused kui õhtused tipptunnid on Pärnu linnas hulga hõredamad. Lapsi ei sõidutata enam kooli-trennidesse, paljud valgekraed on kodukontorites ja ei liigu kella peale tööle. Ka kergliiklusteedel tundub olevat hõredam liiklus, ilmselt küll selle arvelt, et sporti ei tehta vaid peale tööpäeva ning veidi teine elurütm laseb ehk rohkem liikuda erinevatel kellaaegadel.
  2. PÕNEVUS: Esimeste nädalate põnevus on kohe kindlasti asendunud tüdimusega. Statistikal iga päev silma peal hoida ei viitsi, paar korda nädalas on piisav. Kui mõni huvitav pealkiri silma hakkab, eks ikka loen.
  3. TOIT: Silmapaistvaid karantiinivarusid ei soetanud, meil on niigi kuivained ja igapäevaselt tarbitavat toitu väikese varuga, et iga purgi/paki pärast ei tuleks poodi minna. Algusest peale sättisime nii, et toidupoes käime nii kaks korda nädalas, värsket kraami ja piimatooteid väga ei varu… Ja vahel tahaks “rebel” olla ja toidupoes sihitult uidata (käed enne ja pärast desinfitseeritud ning pärast veel korralikult pestud).
  4. TÖÖ: Et sinikraedel oleks tööl võimalikult vähem erinevaid kontakte, otsustas tööandja, et kõik valgekraed, kel vähegi võimalik, töötavad kodus. Tööd õnneks on palju, nii sinikraedel tööl kui valgekraedel kodus. Ja kuna kodus töötamise efektiivsus on veidi madalam kui kontoris siis tegevusetuse üle tõesti kurta ei saa. Pigem ikka tüdimus. Tahaks tagasi töökeskkonda, “tavalisse” rutiini. Töö iseloom on pigem selline, et saab teha kodukontorist kuid efektiivsem ja mugavam on kindlasti kontoris.
  5. SOTSIAALNE DISTANTSEERUMINE: Külas ei käi, külla ei kutsu. Laiema pere liikmetega kohtume ja suhtleme õues. Ei kallista. Ühel töökoosolekul selgus, et ka kõige paadunumad introverdid ja sotsiofoobid igatsevad inimeste sekka.
  6.  MAJANDUSOLUKORRA MÄÄRAMATUS: Murelikuks teeb. Just teadmatus. Pillutakse variante ja lubadusi aga ei midagi konkreetset ega ühtki pidepunkti. Ja see on paljudes riikides üle maailma. Ja kõige omavaheline seotus on hirmutav.
  7.  REISIPIIRANGUD: Eriline reisisell pole ma kunagi olnud aga tahaks vähemalt võimalust minna kasvõi nädalavahetuleks Riiga või Soome päevakruiisile. Sügisepoole oli kerge plaan veidi kaugemale lennata aga näis, mis sellest saab…
  8. ETTEMÄÄRAMATUS: Keegi ju päriselt ei tea mis võib saama hakata. Kõik prognoosid ja ennustused on kellegi arvamused põhinedes senisel infol. Pikaajaliselt võib juhtuda mida iganes.
  9. MURE EAKATE SUGULASTE PÄRAST: Ikka on mure. Õnneks osatakse ennast hoida ja sotsialiseerumisest hoiduda.
  10. TOIDUPOODIDE KORRALDUS: Toidupoed on lahti vähem ning hommikupoolsed ajad soovitatud hoida vanemaealistele. Kassajärjekorras on maas 2-meetri märgid pikivahe hoidmiseks, kärusid desinfitseeritakse peale iga kasutust, inimeste arv korraga poes on piiratud.
  11. GRUPITRENNIDE ÄRAJÄÄMINE : See on minu kõige suurem kurvastus. Ei ole mingi hull trennihai aga 2-3 rühmatrenni nädalas oli siiski tavapärane. Ja kodus omaette treenimine ei ole minu jaoks päris sama kui treeneri silma all ja juhendamisel.
  12. SELTSKONNAELU: Suhtlus on pigem virtuaalne. Naabritega saab ikka õues plärada ja tuttavatega üle aia juttu ajada aga ikka asotsiaalseks kisub… 🙂
  13. KOHVIKUD JA RESTOD: Enamik toidukohti õnneks toimetab, hästi palju on lisandunud take-away menüüsid ja tasuta kojutoomist linna piires. Minu sotsiaalne projekt on igal tööpäeval lõuna tellimine mõnest söögikohast. Nii ei kuluta ma oma kallist tööaega keset päeva kokkamisele ja söögikohtadel on põhjust süüa teha. Abiks ikka.
  14. POODLEMINE: Hädalpärased asjad saab avatuna püsinud poodidest ostetud, paar nädalat tagasi sai e-poodide pakke automaadist ära toodud üsna igapäevaselt. Nüüd tundub, et olulisemad ostud on tehtud ja kannatab jälle oodata.
  15. MASSIÜRITUSED: Laatade ära jäämisest või edasi lükkumisest on kahju nii ostja kui müüjate seisukohast. Paar kontserti ja etendus olid ka täitsa suveplaanides  olemas. Ja ikka see teadmatus …

Aga ega teha ei saagi vist muud kui proovida püsida postitiivsena. ja loota, et tuleb mingi hea lahendus ning inimesed saavad siiski naasta “tavaellu”, lapsed lõpetada koolid ning tööinimesed teha oma tööd.

 

4 nädalat eriolukorda

Tuleviku ja alaloolaste tarbeks peaks vist olulisemad märksõnad kirja panema.

Eriolukord kuulutati välja nüüdseks 4 nädalat tagasi. 4 nädalat tagasi viisin lapse hommikul lasteaeda ja läksin ise tööle. Rühma viisin esimese lapse, hiljem järele minnes selgus, et kogu aia kuue rühma peale viidigi sel päeval aeda kolm last. Päris hoolimatu rongaema tunne tekkis.

Tööl oli juhtkonnal koosolek, kus võeti vastu otsus, et kõik valgekraed, kelle töö võimaldab, töötavad edaspidi kodus. Kuni järgmiste korraldusteni. Ja need, kel on vaja ka majas olla, üritavad võimalusel kodus töötada.

Algus oli oi kui raske. Paika tuli loksutada uued rutiinid, töö tegemiseks vaid läpaka väike ekraan ning “lisaboonuseks” kodus toimetav koolieelik. Lasteaeda laste viimine kuulutati rangelt mittesoovitavaks.  Teisel nädalal tõin kontorist ära monitori ja klaviatuuri. Ja maailm läks kohe hulga värvilisemaks ja töö lobedamaks. Või oli asi selles, et mingid rutiinid hakkasid vaikselt paika loksuma.

“Emme, mul on tunne, et sul pole üldse minu jaoks aega” ütles lapsuke mulle ühel hommikul. Ja tundsin kuidas pisar silmanurka tekkis. See ongi kodukontori ja isolatsiooni juures kõige hullem. Et ära tegemist vajab palgatöö, mida on jätkuvalt terve tööpäeva jagu kui mitte rohkemgi. Ja samas on kodus lapsuke, kes vajab tähelepanu. Koolieelikuga on vaja harjutada lugemist, kirjutamist ja arvutamist. Eelkooli koduste ülesannetega töölehed tahavad tegemist. Ja nii võibki juhtuda, et lapsevanema süütenöör kipub veidi lühikeseks kuluma.

Ehk siis 4 nädalat kodukontorit ja koolieeliku distantsõpet on toonud kaasa palju uusi teadmisi. Ka kõige paadunum introvert ja sotsiofoob on hakanud igatsema kontorit ja inimeste sekka. Täisajaga töö ja kodus olev laps samaaegselt on päris karm händlimine. Töölehti, töövihikuid, mänge ja dvd-plaate on vaja, et saaks ise vähemalt mingil määral keskenduda.

Aga positiivse poole pealt on kasvanud igapäevane liikumine. Tööl käies oli küll palju “tavaliikumist” ehk siis niisama asjade ajamiseks oli vaja käia eri majatiibade ja korruste vahel. Nüüd kodukontoris on tavapäraseks distantsiks umbes 3 meetrit töölaua ja köögi vahel. Aga see-eest on päevaplaanis pikad jalutuskäigud. Lõunapausi ajal nii 45 minutit kõndi, et saaks pea selgemaks ja vere kehas käima. Ja õhtul peale tööpäeva teine tiir veel. Laps kas kaasas tatsamas või tõuksimas.

Ehk siis nende viimaste nädalatega on muutunud palju. Asjad on hoopis teistmoodi. Aga loodan siiski, et seekordne ajutine on tõesti ajutine ja varsti naaseme vanadesse rutiinidesse. Siiani pole suutnud ära otsustada, kas tavaellu naastes tahaks esimese asjana kinno või trenni….

 

Uue posti otsas

Peale paari esimest töönädalat võib juba natuke võrrelda uut ja vana ametiposti. Eriti kuna valdkond ja töökoht on mõlemal üsna samad.

Ja hetkeseisuga julgen öelda, et uus koht on tugevas eduseisus. Ja seda peamiselt suhtumise tõttu. On suur vahe, kas tööandja jaoks on töötaja väärtus ning tööandja pingutab inimeste heaolu nimel või siis on töötaja lihtsalt suure raha teenimise tüütu kõrvalnähe, kes võiks püsida vait ja märkamatult.

Tööle harjutamine käis umbes samamoodi kui “Puhkuselt tulija kohtlemise” nimelises naljaloos. Esimesel päeval tutvustati asutuse sisekorda ja anti kätte töövahendid. Teisel päeval kästi teha pikk lõuna ning valida poest välja veel üks töövahend. Kolmandal päeval sai juba töökohta ennast ka näha. Ja neljandal sai õpitud oskuste raames juba täitsa ise tööd teha.

Üldse uusi inimesi ei visatud lihtsalt vette vaid alustati koolitamisega algusest. Esiteks töövaldkondadest esimene. Natuke teooriat, natuke praktikat, siis aega iseseisvaks õppimiseks ning võimalus küsimusi esitada. Ja uus teema alles siis kui eelmine on selge. Algul tundus selline õppimine veidi ninnu-nännu aga tegelikult näitas elu, et erinevad tehnilised pisiasjad saavad niimoodi märksa kiiremini selgeks kui mitut asja samaaegselt tehes. Palju segast informatsiooni korraga ilmselgelt ei ole kiire õppimise seisukohalt parim lahendus.

 

Töökoha leidmise võimalikkusest väikelinnas

Peale koondamisteatise kätte saamist ma eriti ei põdenud. Oligi hea, et sain mahti elu üle järele mõelda ning lisaks veel pisukest töötuskindlustushüvitist ka. Karjäärinõustamine andis teadmise, et olen oma mõtetega täitsa õigel teel ning küll see õige pakkumine tuleb.

Kandideerimistega otsustasin mitte hulluda. Kuna elu näitas kiirelt, et “alla lati” kandideerimised nullis mu liigne haridus siis jäin üsna kiirelt oma valdkonna juurde. Ja saatsingi oma motivatsioonikirju vaid neisse kohtadesse, kus oleksin päriselt nõus töötama.

Vestlustel käimine oli iseenesest täitsa huvitav. Muudkui räägi oma kogemustest ja tugevustest, too välja valdkonnad, mida sooviks parandada. Lõppeks hakkas endal juba tüütu muudkui samu jutte rääkida. Aga noh, lisaks vestlustele oli võimalus teha mõningaid teste ning sain teada, et olen üle keskmise intelligentne, keskmiselt kiire ning üle keskmise täpne. Abiks seegi.

Veidi müstiliseks jäi mulle ka mõne ettevõtte teise-kolmandasse vooru kutsumise loogika. Koht, kus ma ilmselgelt üritasin üle oma varju hüpata, pidas mind pädevaks järgmisse ringi kutsuda. Samas koht, kus vastasin 100% tingimustele, teise vooru ei kutsunud. Ja nii juhtuski, et suutsin päris pikalt kandideerida, vestelda ja teiseks jääda. Aga nagu ütles mulle konsultant Töötukassas: “Te olete noor inimene, hariduse ja töökogemustega. Ärge laske pead norgu! Õige koht ootab teid ning see tuleb lihtsalt ära oodata!”. Ja täpselt nii läkski.

Arvasin, et leidsin täiusliku tööpakkumise, jõudsin teise vooru ja ootasin parasjagu lõplikku vastust kui sain telefonikõne ettevõttest, kus paar kuud varem olin vestelnud ning taaskord joone alla jäänud. Ja sain pakkumise neile tööle minna. Ütlesin ausalt, et ootan üht teist vastust, mille peale lubati mulle maksta rohkem 😀 Jäin siiski viisakaks ning lubasin enda vastuse anda järgmisel päeval kui teise vastuse kätte saanud olen. Vot see ööpäev oli üks pingelisemaid elus. Mul oli küll 100% töökoht olemas, teadsin, et hakkan teenima rohkem kui ei kunagi varem aga ma lihtsalt ei teadnud veel kus ja mis valdkonnas.

Ja kui ma reede pärastlõunal oma “väljavalitud” kohast aitava vastuse kätte sain siis jäigi vaid üle helistada oma tööpakkujale ning oma jah-sõna öelda. Palganumbriks pakuti niisamagi eelmisest väheke suuremat summat, valdkond oli tuttav ning nii ta algas.

Ehk siis kokkuvõtvalt võib öelda, et planeeri ja kavanda palju tahad, asjad juhtuvad ikka siis kui nad ise tahavad või siis kui on õige aeg.

 

2017 – 365 uut võimalust

2016 oli minu jaoks enda sisse vaatamise aasta. Sain võimaluse mõelda, kes ma olen ning mida ma soovin. Palju kuklas tiksunud uitmõtteid formuleerusid konkreetseteks plaanideks ning teadmatus tulevikusoovide suhtes sai sihid.

Otsustasin jätta minevikku teatud käitumismustrid ning minna edasi vastavalt enda plaanidele. Asja mõte ei ole pidev allaheitlikkus ning teiste nimel rabamine. Usun, et kui ma ise olen sisemiselt rahul ja õnnelik siis peegeldub minu õnn ja rahu ka minu lähedastele.

Liiga kaua olen üritanud olla hea lootuses, et see headus peegeldub mulle tagasi. FEIL. Tulemuseks olid vaid vastikud kuulujutud ning kulutatud närvirakud. Aga noh, eks ole naiivne head tehes loota, et vastatakse samaga.

Igatahes otsustasin, et 2017 tuleb teisiti. Teen nii, et minu ja mu lähedaste huvid on esikohal. Kui midagi soovin siis väljendan seda selgelt. Kui midagi tahan siis tegutsen selle nimel ise. Küüniline küll aga olulistes asjades saab loota vaid iseendale ning valitud lähedastele.

2017 tuleb minu aasta!

Vesteldes tööle

Et kõik kohe päris algusest ära rääkida siis pean mainima, et mul on elus olnud kaks töökohta ning töövestlustel olen käinud kokku kolm korda. Ehk siis kutse töövestlusele oli ka paras šokk kuna viimati sai töökoha saamise nimel vesteldud nii kaheksa aastat tagasi…

Aga üldiselt oli see kutse vestlusele ikka suur pai egole ja enesekindlusele. Kõik mu senised kandideerimised on päädinud e-kirjaga teemal, et valituks osutus keegi teine. See iseenesest on ka veidi häiriv moment. Kui isegi vestlusele ei kutsuta. Kuidas nad teavad, et ma sinna ametikohale või ettevõttesse ei sobi kui nad mind kohanud pole…

Aga vestlus ise oli lahe ja asjalik. Küll personaliotsingufirmas, mitte veel tööandja andaga aga loodan siiralt pääseda teise vooru ning otsestele juhtidele enda pädevusi tõestama. Vestlus oli sisukas ja päris põnev, käsitleti nii minu oskuseid kui teadmisi, silmaringi, isikuomadusi… Ja mulle täitsa tundus, et just see ametikoht on minu jaoks loodud. Selline heitlik ja sisutihe.

Aga kui see ettevõte ka osustab, et ma ei ole õige inimene kandideerimise teise vooru või ametikohale siis vähemalt sain meelde tuletada, et kuidas see vestlemise värk käib ning mõelda, enda töistele omadustele.

Pöidlad pihku!

Täiuslikkuse raske koorem

Kui sain töölt koondamisteate siis tegelikult väga ei kurvastanud. Olin juba mõnda aega kerges identiteedikriisis ning päris hästi ei teadnud kelleks saada tahan kui kord suureks saan. Igatahes koondamishüvitis ning töötuskindlustushüvitis andsid majandusliku toe, et veidi rahulikult elu üle järele mõelda.

Kuna töötu peab oma hüvede saamiseks käima regulaarselt töötukassas end näitamas ning oma tegevustest aru andmas siis otsustasin võtta asjast maksimumi ning kasutada võimalikult palju pakutavaid teenuseid, sealhulgas kindlasti karjäärinõustamist.

Kohe kindlasti võin öelda, et see karjäärinõustamine oli kohe kindlasti märksa praktilisema kasuga kui igakuised kohtumised enda konsultandiga. Karjäärinõustaja rääkis veidi üldisemalt tööturust, rääkisime minu ootustest ja lootustest seoses otsitava tööga, erinevatest võimalustest. Lisaks sain teha teste enda vaimse võimekuse ning tööalase kalduvuse kohta. Vaimne võimekus, selgus, on mul täitsa hea.

Kutsekalduvuse test oli see, mille tulemusi ma enim ootasin. Lootsin sealt saada mingeid vihjeid, mis aitaks mul uue ameti otsinguil suunda seada. On see nüüd positiivne või negatiivne aga selgus, et ma olen hea kõigis valdkondades. Negatiivne on see, et mul ei ole ühtki kindlat valdkonda, kuhu end hoida. Aga positiivse poole pealt- kogu maailm on minu ees lahti.

Ja nii olengi jätkuvalt otsinguil. Otsin oma kohta kus saaks töötaja rühmas ning omaette, teha paberitööd ning suhelda klientidega, juhtida ning alluda… Lihtne, eksole?

 

Presidendivärk

Ja nii nad valisidki meile presidendi…. Naisterahva ja puha. Ma päris hästi küll ei saa aru, miks näeb meedias ja sotsiaalmeedias nii palju teemasid sellest, mida ja kuidas president tegema hakkab ja, et temast ei olla mingit tegijat… Nii palju kui ma mäletan siis meie maal president valitsemisalaseid otsuseid ei tee ja omab pigem esindusfunktsiooni. Ja miks sel juhul rahvusvahelise töö kogemusega inimene ei peaks meie riigi esindamisega hakkama saama? Aga mis seal ikka, eks ootame ametissepühitsemise ära ja hakkame nägema mis saama hakkab.

Ja need riietuseteemad on minu jaoks täitsa üle mõistuse. Kui lugesin esmakordselt mingit foorumipostitust või blogirida presidendikandidaadi maitsetust ja kohatust riietusevalikust siis tekkis mul kujutluspilt dressides või sitsikitlis naisterahvast. Lähemalt uurides selgus, et hoopis loomulik juuksetoon ja vähene (olematu) meik ning tagasihoidlik kostüümivalik olid nende kommentaaride põhjuseks. Ma saan aru, et riigipeade kohtumisel on värviks kostüüm nagu mõnus värvilaik ja sõõm värsket õhku aga inimese oskuseid ja teadmisi ei tohiks need küll mõjutada. Ilmselt on presidendi kantseleis piisavalt etiketi- ja muid spetsialiste, kes proua välimuse teemal oskavad suunised anda.

Aga võib olla olen ma ise veidrik ning ametikoha puhul ei olegi olulised inimese oskused ja teadmised vaid hoopis kostüümi stiilsus, juukselõikus ning moekas käekott…